"Kusagil Eestis, lopsaka roheluse keskel, sambla ja tumedat karva koorega puude vahel, seisab massiivne ruupor. Kaunilt viimistletud puidust hiiglaslik sarv istub kahe omataolise vahel, igaüks oma suunda turritamas, nähes välja nii, nagu hakkaksid nad kohe saatma – või siis hoopis kinni püüdma – metsa erinevatest nurkadest pärit hääli. Piisavalt suured selleks, et metsakülaline neisse sisse saaks ronida, näevad idüllilised puidust voolitud ruuporid välja nii, nagu oleksid nad siia ununenud sajanditevanusest muinasloost; nagu oleksid nad viimane eksisteeriv tõend sellest, et nende puude vahel juhtus kord midagi maagilist."
- Katherine Brooks, Huffington Post

Kuidas ruuporite idee sündis, millest see alguse sai? 

Hannes Praks: Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonnas käivitus aasta tagasi kursusetöö nimega "avalik metsaraamatukogu". Kohe alguses saatsime tudengid kirjanik Valdur Mikitaga mõneks päevaks metsa võimaliku lahenduse jaoks mõtteid hankima. Metsaseminar kukkus täiesti läbi, kuna vast pool päeva oli võimalik intellektuaalsetel teemadel vestelda, kui tudengite peade kohal hakkas keerlema helikopter ning mõne hetke pärast oli muidu vaikne laas täidetud politseinikega. Põhjus – kadunud oli seenelisest vanamemm. Kogu ülejäänud seminari veetis kursus politseiahelikus hõikudes seenelist otsides. 

Kooli naastes jätkasid tudengid arhitektidest ja disaineritest juhendajate eestvedamisel metsaraamatukogu projekteerimist. Kogu kursusel ja mõneti ka juhendajatel oli raamatute metsaviimise osas üsna hõre tunne. Lahendamatuks jäi lahenduse funktsionaalne pool – kütteta köited novembrikuises Eesti võsas. Kogu projekti päästis tudeng Birgit Õigus, kes tabas ära, et metsas lugemise asemel tuleks hoopis metsa lugeda, ehk siis kuulata. Teisipidi on väga võimalik, et hiidruuporid on inspireeritud seenelise otsmisest ja sümboliseerivad metsas huikamist.

Kuidas metsakülalised ruuporitega suhestuma peaksid?

Hannes Praks: Idee autor Birgit Õigus mõtles kõige enam kolme kontseptsiooni peale. Esmane neist on tõepoolest kuulatamine. Kuid lisaks audiopildi raamimisele, raamib koda ka visuaalset pilti. Kojas peatuv matkaja näeb ühelt poolt avarat metsavaadet, ruupori kitsamast osast aga fokusseeritud kaadrit mustikapõõsast. Ning kuna ruuporid on ehitatud vettpidavatena, saab näiteks kolmest sõbrast koosnev matkaseltskond kasutada seda ka varjualusena. Suurepäraselt toimivad kõlakojad ka lavana. 

Aet Ader: Ruuporid on matkajale üllatus – skaalanihe, midagi absurdses skaalas ootamatus võpsikus Läti piiri ääres. Äärmiselt sümboolne viide kuulmismeelele. Võiks ju sellest viitest piisatagi, et panna inimesi kuulatama metsakosmost. Tundub, et aina kiiremas maailmas peitub saladus kohati isegi lihtsates võtetes nagu fokusseerimises (tausta ja ebavajaliku kustutamises, välja kadreerimises).

Millele iga kaasaegse arhitektuuri sõber tähelepanu peaks pöörama – materjalidele, kujule?

Aet Ader: Iga matkaja võiks pühenduda hetkele. Võib öelda, et matkajad lähevad metsa aeglust ja teatud riske tajuma, mida kaasaegne linnakeskkond ei paku. See kasvatab ebaharilikus keskkonnas keskendumisvõimet. Võiks isegi soovitada minna üksi – et kuulata enda mõtteid.

Miks peaks tahtma metsahääli kuulata? Millised on ruuporite teised kasutusvõimalused?

Hannes Praks: Küsimus tekitab kimbatust, tõepoolest mida seal ikka kuulata. Mõne linnu laul on ju päris ilus, kuid kas selle tarvis on vaja installatsiooni? Mina arvan, et Ruubi põhiväärtus on läbi loodushäälte oma isiklike mõtete kuulamine. Paik asub üsna Eesti servas, suurte metsade vahel. Mobiililevi on selles piirkonnas katkendlik, mistõttu on tugevalt häiritud ka sotsiaalmeedia uudistevoo tagaajamine. Omaenda mõtetega kohtumine võib olla kena vahepala, kuid ka kohutav elamus.